Kommenteeri

Margo Loor: Mis on kõne? Kus on kõne? Kus on kõne koht?

Telepaatia. Kas poleks äge kuulda teiste inimeste mõtteid otse nende peadest ilma, et nad neid sõnadesse peaksid panema? Kas poleks see väga mõjus, kui saaks ebatäiuslikud sõnad vahelt välja lõigata ja otse oma mõtte teiste inimeste pähe edastada? Mmm, ei, alustab SpeakSmart arendusjuht ja esinemisoskuste koolitaja Margo Loor oma artikit EPL Roheportaalis.


Kuulda enamike inimeste peades toimuvat virr-varri ja kakofooniat, kus iga mõne kuni mõnekümne sekundi tagant käivitub uus mälestus, idee, küsimus, ahvatlus või muu protsess, ei oleks mitte äge, vaid väga-väga väsitav. Erinevalt ulmekirjandusest, kus tihti telepaatiat millegi ihaldusväärsena kujutletakse, olen ma väga tänulik, et inimestel on vaja oma mõttemaailm läbi lasta aju kõnekeskusest ja erinevatest pidurdusmehhanismidest enne, kui see mulle kuuldavaks muutub. See muidugi ei tähenda veel, et inimeste kõne oleks valdavalt selge, täpne ja hästi struktureeritud. Kui nüüd aga tavaline jutustamine kohvikus või koosolekul asendada kõnepidamisega, siis saame veel natuke puhtama mõtte, sest kõne tekstidega sageli tehakse tööd ning seetõttu on mõte destilleerunud ja sõnastus saanud lihvitud.




Miks? Täpsete sõnade otsimine, struktuuri seadmine, lausestamine on pingutav. Ajastul, kus eetrisse on võimalik paisata kõik, mis sülg suhu või närv näpuotsa toob, peab olema mingi põhjus, miks me oleme valmis energiat panustama ja pingutama, et koostada ja esitada kõnesid. See kõnepidamise raison d’etre on mõju. Me peame kõnesid, sest me soovime kellelegi oma kõnega avaldada mõju.

Mõju soovitud subjektiks võib olla näiteks kõneleja ise. Kõne kui puhas loova eneseväljenduse akt on kunst, mistõttu me seda sageli ka kõnekunstiks kutsume. Kõneleja saab ennast välja elada, kuulata iseennast rääkimas, saada ise iseenda poolt mõjutatud. Paide teatri poolt eelmisel aastal läbi viidud aktsioonil „33 kõnet“ oli küll ka teatav ühiskondlik mõõde ja ambitsioon, kuid peamiselt kõnelesid seal inimesed siiski selleks, et iseendast midagi välja rääkida, et viljeleda puhast kõnekunsti.

Puhta kasutuse kõrval oskame enda loodu enamasti ikka pöörata ka tööriistaks või relvaks ja kõne pole sellest saatusest pääsenud. Kui kõne subjektiks on tuhanded, miljonid inimesed ja kõnega kutsutakse neid üles teineteise suhtes hoolimatult või vägivaldselt käituma, on kõne muutunud relvaks. Relvistatud kõned mõjutavad praegu masse kasvava hooga Atlandi mõlemal kaldal ja kahjuks pole see kaugeltki esimene kord ajaloos, kus sõnarelvad on rajanud teed tulirelvadele. Sõna on loov, ka hävitust loov.

Tööriistaks pööratud utilitaristlik kõne soovib samuti luua. Ettevõtte tegevjuhi kõne töötajatele või aktsionäridele räägib viimase aasta majandustulemustest sooviga luua nende vaimusilmas visiooni ettevõtte edukast tulevikust. Advokaat painutab ja vormib kõnega kohtuniku reaalsust oma kliendile sobivas suunas. Selliseid kõnesid peetakse iga päev Eestis sadade kaupa ja me tihti isegi ei mõtle neist otseselt kõnedena, olles neile sageli andnud ka sünonüümilisi varjunimesid nagu esitlus, ettekanne või sõnavõtt. Me kasutame neid mõjutamise tööriistana.


Lugematud kõned ei saavuta muidugi mingit mõju. Nad ununevad enne, kui neid kandnud sõnade kaja on jõudnud ruumis vaibuda. Kuid on kõnesid, üksikuid kõnesid, mille tekitatud laine rullub üle ühiskonna, defineerib ajastu, käivitab liikumise. Põhjused selleks pole alati selgelt ennustatavad. Barack Obama on suurepärane kõneleja, kuid tema 2014. aastal Tallinnas peetud kõnet mäletab suurem osa inimesi mitte selle kõne sõnade või mõtete tõttu, vaid seepärast, et seal oli esimest korda Eestis kasutusel „nähtamatu“ prompter. Hiljem muutus see seade Eesti kõnepidamises üsna popiks. Greta Thunbergi 2018. aasta kõne oleks vaevalt muutunud viraalseks, kui selle oleks täpselt samas sõnastuses pidanud mõni riigipea. Asjaolu, et neid manitsusi lausus maailma juhtide ees 15-aastane piiga, muutis öeldu üheks oma kümnendi mõjukaimaks kõneks.

Mõnel harval korral juhtub siiski, et kõneleja suudab tabada ajastu vaimu nii täpselt, et tema sõnades väljendub kogu rahva selle hetke igatsus või kogu ühiskondliku grupi janu ja püüdlus. „Mul on üks unistus.“ Tekib kõne, mis ühes ajas ja kohas suudab sõnadesse panna mõne tundmuse, mis miljonites alateadvustes küpsenud on, kuid mis selle hetkeni pole leidnud tabavat vormi. „Ükskord me võidame niikuinii!“ Kõne, mis suudab mõtete ja sõnade ümbritsevas kaoses järsku luua struktuuri ja selguse nii, et kõik kuulajad vakatavad ja mõistavad. „Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis.“

Me otsime neid kõnesid. Me ootame neid liidritelt, loodame kirjanikelt, eeldame õpetatud peadelt, kuid merekarbi välimus ei reeda, millises karbis pärl peidus on. Ajastut muutvad mõjukõned võivad pulbitseda esile õige ootamatumatest allikatest. See on kõnekunsti suur võlu.

--------------------------------------------------------------
Artikkel ilmus EPL Roheportaalis 29.08.2022
Vaata lisaks teisi Margo Loori kirjutataud artikleid siit.

Uuri lisaks esinemisoskuste avalike koolituste ja iseõppimise võimaluste kohta.

Lisa kommentaar

Email again:
Kas meeldib see, mida näed? Loo oma veebileht Vooga ja naudi 30 päevast tasuta prooviperioodi.
Alusta tasuta