Ma ei usu, et Arvamusfestival annab kellelegi tervikliku ülevaate Eesti arutelukultuurist. Nii nagu Eesti kultuur iseenesest on kirju ja mitmekihiline, on seda ka meie arutelukultuur. Ei saa ju öelda, et Eesti kultuuri võtab terviklikult kokku üks üritus – ainult laulupidu või ainult Joogafestival. Samamoodi moodustab Arvamusfestival ühe olulise osa tervikust, kus on olulised ka muud arutelu- ja arvamise kohad. On selleks siis riigikogu, sugulased jõululaua taga või töökoosolek. Samas annab nii kontsentreeritult toimuv arvamispidu, nagu festival seda on, ikkagi võimaluse mõningaid tähelepanekuid teha.

Öeldakse, et tahame arutelusid, mis on argumenteeritud. Oleme pahased kui pole argumenti, vaid on demagoogia.

Argumenti teha ei ole iseenesest keeruline – tuleb vaid oma väited lahti seletada, juurde lisada veidi tõestavat materjali, näiteid, ja siis lõpuks näidata, miks öeldu suuremas pildis oluline on.

Argumendi ilu tuleb esile väitluses või diskussioonis, kus inimesed reageerivad teineteise mõtetele – lükkavad teise poole argumente ümber, tugevdavad enda omi ja seletavad oma mõtete loogikat terviklikumalt lahti.

Demagoogia on aga teadlikult ja nimelt vigaste argumentide tegemine. Demagoogia võib alguses tunduda õige, ent lähemal kuulamisel-lugemisel saab selgeks, et näilise argumendi seletus on täis loogikavigu – see mida öeldakse, lihtsalt ei anna edasi tõest pilti.

Arvestades, et festivalil oli tänavu kokku 160 arutelu, sõltub vastus antud küsimusele sellest, milliseid diskussioone keegi nägi. Võis minna väga hästi, võis minna ka oluliselt halvemini. Hästi läks näiteks mu kolleegil, kes käis kuulamas arutelu sellest, kuidas Google ja Tesla ühiskonna korda teeksid ning tagasi tulles tõdes: «See oli nii lahe, seal päriselt esitati argumente ja vastati teineteisele!»

Üldse mitte nii hästi läks teisel sõbral, kes käis kuulamas teatavat erakondlikku, 100-protsendise mehise paneeliga arutelu sooneutraalsusest ning pärast tükk aega värises seda kogemust meenutades, sest kuuldud seisukohad väänasid teemat väga ekslikesse suundadesse.

Kolmas sõber kuulas üht üsna filosoofilist teemapüstitust ja kirjeldas pärast sotsiaalmeedias oma kokkupuudet «ekstreemarvamusturismiga», kus muuhulgas kohtab ka laval kõva häälega lausvale jutlustamist.

Mina kuulasin paari ekspertpaneeli, kus argumente oli küll ja enam. Kui Geenivaramu vanemteadur ning psühholoogia järeldoktor räägivad mikroobidest ja sellest, kuidas aju töötab, siis oleks üsna imelik kui argumente poleks.

Kuulasin ka selliseid arutelusid, kus argumentide asemel olid pigem väited ja näited. Öeldi, mida arvatakse ja räägiti juurde mõni meeleolukas lugu, ent sügavama analüüsini, miks ja kuidas ja mida see kõik tähendab, tegelikult ei jõutud.

Oli arutelusid, kus kõnelejate argumendid sattusid omavahel vastuollu – ei saa ju ühest küljest väita, et sektor on oluline tööandja ja siis mõni hetk hiljem väita, et eks need töökohad tehnoloogia tõttu kaovad niikuinii.

Oli arutelusid, mis tekitasid isu faktikontrolli järele. Iga aruteluala juures võiks olla keegi isik, kes vaatab, kas need suure emotsiooniga esitatud numbrid ja üldistused ka tegelikult tõele vastavad.

Oli arutelusid, kus lavale palutud arvajate vahel erilist diskussiooni ei tekkinudki. Kui festivalikülalistelt uurida, millised on igavad arutelud, tuuakse esimesena välja need, kus kõik osalejad lihtsalt teineteise jutule kaasa noogutavad ning kõiges nõustuvad.

Eriti nõutuks teeb, kui panelistid on lisaks sarnase taustaga – niimoodi kaob ka arutelu informatiivne potentsiaal. Taoliste olukordade vältimisel on oma roll mängida arutelu korraldajal, kes osalejaid valides peaks mõtlema tasakaalu ja erinevate perspektiivide lavale toomise peale. Teisalt saab «maailma kõige igavama arutelu» kujunemist vältida moderaator, kas või ise saatana advokaadi rolli astudes ja provotseerides.

Nägin ka arutelusid, kus kinda heitmise ülesande võttis enda peale publik, kes küsis ära keerulised küsimused ja lisas laval toimuvale veidi särtsu.

Eestlaste kohta on öeldud, et me eelistame avalikke konflikte vältida, pigem tigetseme kodus kui räägime asjad koha peal käraga selgeks. See ehk seletab natuke, miks ka Arvamusfestivalil pigem ei öelda «Ei, ma pole sinuga nõus, sest…» või «Ma tahaksin ümber lükata seda argumenti, et…»

Nii juhtubki, et arvamuste vastuolu tuumani välja ei minda, potentsiaalse erimeelsuse ümber hiilitakse kui kassid palava pudrukausi ümber. Seda enam hindavad festivalikülalised arutelusid, kus ollakse siiralt erinevatel seisukohtadel, pillutakse sädemeid, tõestusmaterjali, nalju ja kriitilist analüüsi.

Arutelukultuuri tumedamad ilmingud

Toon siin välja ühe neist kurbadest tendentsidest, osaleja märksõnaga «elutark mees». Elutarkasid mehi leidub kõikjal ja tänavu nägin neid mitmel arutelualal. Selliseid osalejaid iseloomustab veidi põlglik suhtumine arutelusse, kus nad kaasa löövad, moderaatorisse ja ka teistesse osalejatesse.

Näiteks, kui moderaator uurib poliitikult hiljutise hea koostöökogemuse kohta, vastatakse talle triviaalse näitega, kuidas just sai kellegagi ühiselt taldrikult ribitükki söödud.

Või teise näitena, arutelus osalenud spordiekspert naeruvääristab e-spordi fänne lausega «lollidelt tulebki raha ära võtta». Kusjuures samas arutelus osaleb ka elektroonilise spordi liikumise esindaja. Trotslik kehakeel ja näoilme, mis väljendab soovi olla igal pool mujal kui käimasolevas arutelus on kirsiks tordil. Eriti ekstreemsetes oludes esineb ka kõvasti vahele- ja teistest üle rääkimist.

Eks sellistel juhtudel aitab arutelu joone peale saada kas moderaatori tugev töö või hoopis teised osalejad, kes saavad selgelt välja tuua ning lahti seletada kasutatud demagoogiavõtted.

Mis siin arvata, tegutseda on vaja!

See on peamine kriitikanool, mida Arvamusfestivali suunas saadetakse – kaua võib rääkida, sellest ei muutu ju midagi, õiged tegijad tegutsevad, mitte ei jutusta Paide Vallimäel. Mul on tunne, et suur osa sellise kriitika tegijatest ei ole ise piisavalt palju festivalil ringi käinud.

Suur on nende arutelude hulk, kus oluliste ühiskondlike väljakutsete lahendajad on võtnud aja, et tulla ja leida aruteludes inspiratsiooni, teistes osalejates potentsiaalseid koostööpartnereid või publiku seast huvilisi ning toetajaid.

Ei tasu neile liikumistele, organisatsioonidele ja ettevõtetele liiga teha ja öelda, et festivalil on ainult jutustajad, mitte tegutsejad. Võib ka küsida, kas kõik mõtted peavad alati realiseeruma ja kas kõik festivali külalised on tulnud sinna otsima asju, mida ära teha. Tõenäoliselt mitte. Ent see on ka festivali võlu – seal leidub kõigile midagi.

Sageli on hoopis see häda, et valikuvõimalusi on nii palju ja kõik on nii intensiivne, et nädalavahetuseks maale sõitmine tundub hoopis mõnusama alternatiivina. Ja see on ka okei.

Üks põhjus, miks järgmisel aastal kohale minna?

Paides on võimalik päris elus näha neid inimesi, kes mõtlevad teistmoodi kui sina. Sõber kultuuriajakirjanik sõnas selle kohta umbes nii, et olgu, see üks inimene võib seal lava peal rääkida juttu, millega ma üldse ei nõustu, ent temaga pärast muruplatsil vesteldes sain aru, et ta on tegelikult täitsa tore inimene!

Minu suur üllatus oli kuulata ühes Haridusala arutelus teatud konservatiivse erakonna noort esindajat, parlamendisaadikut, kes rääkis seal täiesti mõistlikku juttu! Ei osanud seda oodata, eks minulgi ole omad eelarvamused. Müürilehe peatoimetaja Helen Tammemäe kirjutas 12. augusti LP repliigis veebikeskkondade polariseerivast jõust ja sellest, kuidas Arvamusfestival sellele teatavat rohtu pakub. Ma olen täiesti nõus. Ma ei usu, et ma nimetatud noorpoliitikuga mõningates väärtusküsimustes kunagi nõustuda saaksin ja kindlasti ei kiida ma heaks erakonna järgijatele jutlustatavat poliitilist demagoogiat, ent selle arutelu jälgimine oli täitsa positiivne kogemus.

Silmast silma suhtlus ja «päris» inimeste nägemine muudab arutelud empaatilisemaks. Kusjuures, see ei tähenda, et kõik kohe kõigiga nõustuma peavad või nõustuda saavad. Kuid teise poole kuulamine ja empaatia on kaks asja, mida Eesti arutelukultuuris rohkem võiks olla.